Kui kõnnib mannekeen

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui kõnnib mannekeen,

– oo-ho-ho-hoo! –

see kaunis mannekeen,

– oo-ho-ho-ho-oo! –

siis istun saalis ma,

nii ärev ja õnnis,

sest minu mannekeen

mu poole taas seal kõnnib.

Ükskõik kas pruun või hall

– oo-ho-ho-hoo! –

või kirju kleit on tal...

– Oo-ho-ho-ho-oo! –

Kuid vilkuv tähekiir

ta lavale astub –

nii võluv, šikk ja peen,

see minu mannekeen.

Oo, mannekeen, kas sa ei näe,

et ainult su pärast ma siin

istun igapäev?

Kas märkad publiku seas

minu silmi igatsust täis

või sa minust nii

kui teistest mööda vaid käid?...

Kui kõnnib mannekeen,

– oo-ho-ho-hoo! –

see kaunis mannekeen,

– oo-ho-ho-ho-oo! –

siis kaovad aeg ja ruum

ning mõtetes meile

ma pilvelinna teen,

mu armas mannekeen...

Copy
Tagasi üles