Elektrirongiga Tallinnast Pääskülla

«Kodanikud reisijad, elektrirong Pääskülla väljub kolmandalt teelt, kell kakskümmend kolm ja kolmkümmend minutit.» 


Atsile Pääskülla sõitma pidin külla, 

kokku nii lepitud sai. 

Jooksuga jaama ma jõudsin nii hilja, 

kassas mul käimata jäi. 

Akna alla platsi ma sisse sain võtta, 

ajalehed lahti siis lõin. 

Valjuhääldi ukse kohal ragisema hakkas, 

hoolega kuulama jäin. 


«Kodanikud reisijad, järgmine peatus Lilleküla.»


Kõrval pingil istusid auväärsed härrad, 

jutt auto hindadest käis. 

Aga otse vastas mul kaks kena neidu, 

pilk neile peatuma jäi. 

Istusid kahekesi ranged ja külmad, 

nagu ei märkakski sind. 

Kavatsesin alustada nendega juttu, 

valjuhääldi hoiatas mind. 


«Järgmine peatus Tondi, kodanikud ärge hüpake libedale platvormile.» 


Valjuhääldi lõpetas, uks läks äkki lahti, 

südames külmaks mul lõi. 

Rahvas hakkas nihelema, taskutes tuhnis, 

saatust ma ootama jäin. 

Vajusin kühmu ja tegin, et magan, 

seisma ta kõrvale jäi. 

Kõrva ääres kuulsin siis valjuhäälset juttu: 

«Parjen biljetõ davai!»


«Kodanikud reisijad, järgmine peatus Hiiu.» 

«Kodanikud, sisenege vagunisse ja väljuge vagunist ainult uste kaudu!» 


Juhtuski nõnda, et viimased rublad 

kontrolör endale sai, 

aga sest rahast mul polnudki kahju, 

kaaslased endale sain.
 

Sõitsime kolmekesi, puhusime juttu, 

sõit nõnda meeldivaks sai. 

Räägitud sai ära siis, et homme saame kokku, 

valjuhääldi ütles, siis nii... 
 

«Lõpp-peatus Pääsküla!»
 

Nii sõitsin ma, pabarap pabaraa – elektrirongiga 

ja rahvas ka, pabarap pabaraa - elektrirongiga 

ja kontroll ka pabarap pabaraa – elektrirongiga 

ja neidu ka pabarap pabaraa – elektrirongiga.
 

Nii sõitsin ma, pabarap pabaraa – elektrirongiga!

Tagasi üles