Inga Lunge: stress ja depressioon on puhtalt linnainimese haigused

Inga Lunge

FOTO: Erakogu

Raadio Elmar keskkonnateemaline saade «Maa (e)est!» rääkis seekord heina ja muru niitmisest. Põneva eksperimendi tegi läbi näitleja ja muusik Inga Lunge oma perekonna maakodus. Saate pani kokku Mari-Liis Männik.

Suvi on käes ja muruniitmise küsimused on paljudes majapidamistes iganädalaselt üleval. Kui enamikes kodudes räägitakse teemadel, kes niidab ja mis päeval, siis keskkonnasaates «Maa (e)est!» tõstatati küsimus - kui palju on üldse mõistlik niita? Vastuseid aitasid leida Tartu Ülikooli Tartu Observatooriumi teadlane Kaupo Voormansik, loodusgiid Karin Pai ja perekond Lunged. 

«Üldiselt tuleb heina niita selleks, et hoida põllumajandusmaa heas põllumajanduslikus korras. Tuleb välja, et niidud ja eriti puisniidud on tegelikult oluliselt liigirikkamad kui paljud metsaalad. Seega, selleks, et niidud säiliks, tuleb neid niita. Kui niitmine lõpetada, võib juhtuda, et konkreetne ala läheb üle metsavööndiks,» rääkis Voormansik.

«Keskonnateadlikkuse seisukohast on see teema väga oluline. Me arendame hetkel sateliitseire tehnoloogiat, mida hakatakse kasutama põllumajandustoetuste kontrolliks. Euroopa Liidus on kokku lepitud, et talunikele makstakse toetusi, kui nad järgivad teatud nõudeid. Siiamaani on seda tehtud inspektorite kohapealsete kontrollide abiga. Nüüd on otsustatud, et tehnoloogiat tuleb edasi arendada ja mõistlikum on kontrollimist teha sateliitseire abiga,» rääkis Voormansik ja lisas, et hetkel on tehnoloogia arengufaasis ja soovitud tulemuseni jõudmine võib aega võtta isegi kuni kümme aastat.

Linnas ja maal olevate eraaedade omanikele oli Voormansikul tagasihoidlik soovitus jagada: «niitke parasjagu, ei ole vaja liiga tubli ka olla. Tehke nii, et ilus on silmaga vaadata. Kerge laiskus tuleb aiapidamisel kasuks, siis on liigirikkusega paremad lood».

Perekond Lungedele anti selle suvehooaja alguses saate raames ülesanne - oma maakodus teatud murulapil muru mitte niita. «Maakodu on meil olnud juba ligi kaks aastat. Otsisin sellist paika, kus saaks ise olla, kus poleks teisi inimesi. Ma teadlikult ei otsinud täiesti valmis suvekodu, olin valmis ise panustama ja tegema,» rääkis Inga Lunge oma uuest maakodust, millel olemas üksjagu nii privaatsust kui ka imelisi vaateid.

Lungede maakodu asub jõe ääres, keset Eestit. «Siit on hea igale poole minna, sest asume täpselt keskel. Oled siin järjest nädal aega ära, käid õhtuti ka jõe ääres ja julgelt arvan küll, et need stress ja depressioon on puhtalt linnainimese haigused. Siin olles muutub kõik muu kuidagi nii tühiseks ja vähetähtsaks. Siin oled kahe jalaga maa peal,» rääkis Inga Lunge oma pere uuest suvekodust.

«Oleme otsustanud, et me teeme siin kõike mõnusalt ja rõõmuga, suuri kohustusi ei ole. Siin peab tore olema nii meil, meie sõpradel kui ka lastel. Me teeme siin täpselt nii palju, kui ise tahame. Kuid üllataval kombel on see mõte pannud meid hoopis vastupidi ehk hoopis päris palju tegutsema,» muigas Inga Lunge ja lisas, et kõikvõimalike tööde hulka on kuulunud ka näiteks võsapuhastamine ja traktoriga niitmine.

«Selle saatega kaasneva niitmise eksperimendi üle oli Toomas väga õnnelik, ta pakkus isegi välja, et äkki ei pea üldse niitma. Nagu palutud, jätsime siis vajamineva võrdlusmomendi, kus üks osa heinast sai niidetud ja teisel osal lasime vabalt kasvada. Niitmata ala vaadates tundub mulle, et siin on visuaalselt palju ilusam! Siin õitsevad karikakrad ning ristikud, rääkimata taimedest, mille nime ma ei tea. Mulle tundub tegelikult päris hea mõte, et tulevikus jätta serva alad niitmata,» arvas Inga Lunge.

Inga Lunge ja Mari-Liis Männik saate "Maa (e)est!" salvestusel

FOTO: Raadio Elmar

Loodusgiid Karin Pai kommenteeris saate jooksul samuti vaadeldavat niitmata ala. «Kui sa oled looduse sõber, siis sa lähtud loodusest. Paljudel kaasnevad niitmata aladega puukide hirmud. Võin kinnitada, et puuke võib saada ka niidetud aladelt. Eelkõige tuleb lähtuda asjaolust, et sul peab enda kodus mõnus olema. Minu soovitus on, et võiks niita neid alasid, kus sa konkreetselt liigud, näiteks teha heina sisse käigurajad,» soovitas loodusgiid.

«Niitmata heina sisse astudes märkad nii palju ilu - kimalased ja mesilased sumisevad, tirtsud hüppavad, liblikad lendavad, õhus on magusa õietolmu lõhn. See on kaunis vaatepilt ja me võiksime seda hoida. Lisaks sellele pakub niitmata murukooslus nii varjupaika kui ka toiduplatsi,» rääkis loodusgiid Pai.

«Inimese ilumeel on paljuski kinni arvamustes. Paljud leiavad, et ilus on siis, kui kõik on korras,» vihjas loodusgiid aednike tegemistele. «Inimesele on loomupärane korraarmastus ja võibolla on see ka põhjus, miks nii paljud muruplatsid on justkui joone järgi lõigatud, samuti ka hein. Kuid maailmas hakatakse järjest rohkem ka linnahaljastuses kasutama just niidutaimi. Enam ei ole nii, et jäetakse muru nii madalaks, et seal enam midagi ei õitse. Näiteks ka Tartus ERM'i ümbruses arendatakse juba niidu väikeseid koosluseid. Sellist lähenemist püütakse järjest rohkem maailma linnades rakendada,» rääkis Pai keskkonnasõbralikest uutest trendidest.

Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur Aveliina Helm kommenteeris samuti samuti käsitletud teemat. «Elurikkus Eesti loodusest päris kadumas pole, kuid elurikkuse käekäik pole ka kõige paremas järgus. Me peame sellel hoolega silma peal hoidma. Meil on elupaikasid ja liigirühmasid, mis on kiires langustrendis olnud juba viimased aastakümned. Just Eesti niidud on üks sellised elupaikasid, mis on viimase saja aasta jooksul kaotanud suure osa oma pindalast. Kui veel sajand tagasi katsid niidukooslused Eesti pindalast tervelt kolmandiku, siis täna on neid järel vaid sajatuhande hektari jagu, mida on väge vähe. Seal pesitsevad iseloomulikud liigid on pidanud samuti koomale tõmbama,» rääkis Helm.

Helm soovitas, et peaksime kõik rohkem mõtlema sellele, kuidas meist igaüks saab kaasa aidata Eesti niidukoosluste liikide paremale käekäigule. «Muru niitmisega saab kahtlemata natuke tagasi hoida, kasvõi niita natuke harvemini, näiteks paari nädala tagant -  just eesmärgiga, et midagi jõuaks ka õitsema minna. Juba selline lähenemine on päris suureks abiks erinevatele putukatele. Kui on soovi ja julgust rohkem eksperimenteerida, siis mina soovitaksin nendes aiaosades, kus ise näiteks ei liigu, rakendada igaaastast heinategu. Korra aastas niitmine on sarnane sellele, kuidas hooldati vanasti meie niidukooslusi,» rääkis bioloog ja lisas, et niidud on Eesti loodusele väga iseloomulikud elupaigad ning traditsioonuiline heinategu on tark viis liigirikkuse hoidmiseks.

Kuula niitmise teemalist keskkonnasaadet SIIN:

Tagasi üles