Millised on Eesti kõige sinivetikate rohkemad veekogud ja mil moel need inimesele kahjulikud on?

Sinivetikate õitseng Läänemere piirkonnas nädalal 29

FOTO: Tartu Ülikooli Tartu Observatoorium

Raadio Elmar keskkonnasaates «Maa (e)est!» rääkisid Tartu Ülikooli Tartu Observatooriumi teadlased Martin Ligi ja Krista Alikas veereostusest ja plastikust. Saate pani kokku Mari-Liis Männik.

«Maa (e)est!» saatesarjas on olnud sel hooajal teemadeks UV-kiirgus, põlengud ning heina- ja muruniitmine. Sellel nädala keskenduti saates veereostuse ja plastiku teemadele. Stuudiosse tulid sel teemal kaasa rääkima teadlased Tartu Ülikooli Tartu Observatooriumist, nendeks olid veeseire töörühma teadur Martin Ligi ja veeseire töörühma dotsent Krista Alikas. Alikas ja Ligi andsid saates ülevaate kohalike veekogude reostustaseme ja hetkeolukorra kohta. 

Alikase sõnul on sinivetikate õitseng hetkel kõige intensiivsem Läänemere ava- ja lõunaosas. Satelliidi pildilt on näha suuremaid pinnakogumeid ka Soome lahe lääneosas. «Sinivetikate õitseng muudab vee värvuse rohekaks, mistõttu on see kergesti tuvastatav kaugseire andmetest, mis omakorda võimaldab hinnata sinivetikate arengut ja õitsengute asukohta. Soojade ja tuulevaiksete ilmade korral võivad õitsengud intensiivistuda. Pinnakogumid on ajaliselt ning ruumiliselt muutlikud ning sõltuvad tuule suunast, seetõttu peaks rannikualadel olema eriti tähelepanelik supluskoha valikul,» avaldas Alikas. 

«On ka mitmeid järvi, kus on suvised sinivetika õitsengud tõsiseks probleemiks. Üks järv nendest on Harku järv Tallinna lähedal. Samuti kannatavad selle probleemi all Võrtsjärv ja Peipsijärv. Nendes järvedes võivad olla väga intensiivsed sinivetikate õitsengud. Seda küll erinevatel aegadel ja erinevates ulatustes, kuid siiski on see probleemiks,» lisas Krista Alikas.

«Sinivetikate entrofeerumise tunnus on see, et veekogus esinevad sinivetika õitsengud. See on ka üheks indikaatoriks, et ökosüsteemi tasakaal on paigast ära. Selleks, et sinivetikas hakkaks õitsema ja massiliselt vohama, on vaja piisavalt sooja vee temperatuuri, tuulevaikset ilma ja piisavalt toitaineid vees,» sõnas Alikas. 

Sinivetikad on probleemiks seetõttu, et nad võivad olla väga mürgised ja eraldada toksiine. «Mõned toksiinid on kahjulikud mereelustikule, kuid samas ka inimestele, kes selle veega kokku puutuvad. Lisaks võivad need olla kahjulikud ka kariloomadele ja koertele, kes seda vett joovad. Suviti on kõige rohkem ohustatud just väikelapsed, kelle nahk on tundlik ja veega kokkupuutel võib kaasneda ka nahaärritus,» rääkis Alikas.

Alikas lisas, et õnneks on tänapäeval võimalik iga päev saada satelliidi pilt, mis katab kogu Eestit ja Läänemere piirkonda. Tema sõnul on sinivetikad hoovuste ja tuultega hästi kergesti edasikantavad ning vastav foto aitab hinnata, kus see õitseng parasjagu on ja kui intensiivne on selle kulg. «Sinivetika õitseng on ajas alati muutlik. Kaugseire annab väga head operatiivset infot hetkeolukorra kohta,» sõnas Alikas.

«Sinivetika õitsengut me ära hoida ei saa, kuid me saame inimesi hoiatada. Kõige rohkem tähelepanu tuleb juhtida täna põllumeestele, sest põllumajanduslik hajareostus on järvedes põhiline toitainete allikas ja need panevad meie järved õitsema,» sõnas Ligi.

Dotsent Alikas soovitas suvel supluskohti valides külastada Terviseameti lehekülge, seal on üleval Eesti supluskohtadest tehtud veeproovid ja hinnang suplusvee sobivuse kohta. 

Maailmas on suur murekoht ka prügisaared. «Kui me räägime kõige suuremast, mis asub Vaikses ookeanis, sellest on räägitud nüüdseks enam kui kolmkümmend aastat. Erinevad suuruse hinnangud sellele kõiguvad Prantsusmaa ja Venemaa suuruse pindala vahel. Ehk see on see pindala, mida see prügiala täna katab. See on valdavalt mikroplastist koosnev prügi saar ja seda on visuaalselt raske näha, ometigi on ta eksisteerinud juba pikemat aega,» lisas Ligi.

«Ma pööran ise ka teadlikult rohkem tähelepanu sellele, et plastikut vähem tarbida. Plastik on küll väga laialt kasutatav materjal ning see on kerge ja seda on väga odav toota. Kuid merevees kulub ühel plastpudelil lagunemiseks ligikaudu nelisada aastat! Lagunemisel moodustuvad mikroplasti osakesed, mis omavad ohtu ka juba kõige väiksematele mereorganismidele, nii imetajatele kui ka lindudele. Makroplastikuga on mureks see, et mereloomad võivad sinna kinni jääda, nad ei saa liikuda, süüa ja võivad jääda saagiks teistele. Plastiku tarbimine ja mitte sihipärane taaskasutus on täna kindlasti suureks keskkonna probleemiks,» sõnas Alikas.

«Mikroplastikud ohustavad veeloomade seedetrakti. Teine oht on see, et see kontsentreeritud kogus mürki jõuab läbi toiduahela lõpuks ka meie endi toidulauani. 2015. aasta raporti põhjal selgus, et hinnanguliselt kuuskümmend kuni sada miljonit tonni plastpürgi ei jõudnud õigesse töötlemiskohta, mis tähendab, et see on jäänud loodusesse,» rääkis Ligi.

«Need suured plastsaared on küll eelkõige nähtavad Atlandi ja Vaikses ookeanis, kuid need ei ole sugugi statsionaarsed objektid. Nad on hoovustega kantavad ja liiguvad edasi veemassiga, seetõttu on mikroplastikut leitud juba kõikjalt maailma vetest. See on probleemiks isegi Läänemeres. Seda võib nimetada täna globaalseks probleemiks,» sõnas Tartu Ülikooli dotsent Alikas.

Henry Jakobson, Mari-Liis Männik, Martin Ligi ja Krista Alikas raadio Elmar stuudios

FOTO: Raadio Elmar

Kuula tervet saadet SIIN: 

"Maa (e)est!" Plastik ja veereostus. Raadio Elmar, saatejuht Mari-Liis Männik

Tagasi üles