Aasta gümnaasiumiõpetaja Lauri Mällo: tiitel ja tunnustus tõstavad õpetaja ameti prestiiži

LAURI MÄLLO

FOTO: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS

Raadio Elmar saates «Ikigai» käis seekord külas aasta gümnaasiumiõpetaja laureaat Lauri Mällo. Mees rääkis oma tööst ning mõtetest, miks ta just sellise elukutse on valinud. Saatejuht oli Tambet Ind.

Lauri Mällo õpetab Tartu Jaan Poska gümnaasiumis bioloogiat. Mees tunnistas, et kuigi ta on klassi ees pidevalt tähelepanu keskpunktis, siis meediaga kaasnev avalik tähelepanu on talle uus ja teistlaadne kogemus. «Õpilaste jaoks olen ma üks kümnetest õpetajatest klassi ees. Nii mõnigi õpilane on tulnud küll pärast auhinna saamist kätt suruma, kuid minu suureks rõõmuks nende suhtumine pole muutunud,» sõnas Mällo.

Mällo meenutas, et tema kooliajal oli meesõpetajaid koolis üsna harv nähtus. «Mäletan, et põhikoolis andsid meesõpetajad kehalise kasvatuse ja tööõpetuse tunde. Gümnaasiumis andsid meesõpetajad füüsikat, bioloogiat ja kehalist kasvatust. Rohkem ei meenugi. Sel hetkel tundus, et kui mees on koolimajas, siis on ta pigem direktori positsioonis,» sõnas ta.

Mällo lisas, kuidas ta leidis tee õpetaja elukutseni. «Oma ülikooli algusajal mul õpetajaks saamise plaane veel polnud. Minu ema meenutas mulle, et olin talle gümnaasiumi ajal öelnud, et lähen ise õpetajaks, sest mul oli mingi õpetajaga konflikt olnud. Kuid ülikooli ajal olin bioloogiahuviline, roheline bioloog ning nautisin täiel rinnal, mida teaduslik pool mulle pakkus. Õpetajaks saamise huvi tekkis siis, kui läksin ülikooli ajal praktikale, mis kestis kokku kümme nädalat. Ma tegin oma praktikat Tartus, Karlova koolimajas. See on siiamaani jätnud mulle kustumatult rõõmsa mulje, sest mul oli võimalus töötada seal täies mahus õpetajana. Mul oli nädalas vaid kümme tundi, mis on pool õpetaja koormust, kuid ma sain näha kogu tausta ja olin kümme nädalat hiljem ka elus. Ilmselt just nende nädalate jooksul mu õpetajaks saamise soov kinnistus,» sõnas ta.

Mees rääkis, et talle tundub, et noored peavad õpetaja tööd täna raskeks. Ta meenutas hiljutist õpetajate päeva, mil abiturendid võtsid üheks päevaks üle tundide andmise. «Järgmisel päeval oli minu laual tõeliselt suur kommikarp, mille peal oli silt «õpetaja, me saime esimese viie minutiga aru, kui raske töö teil on». Nad peavad seda ametit küll raskeks, kuid kui nad seda proovinud on, siis paljudele hakkab meeldima,» tõdes Mällo

Aasta õpetaja rääkis ka tänasest koolisüsteemist tervikuna ja leidis, et see töötab kenasti ja esialgu ta ei muudaks midagi. «Mina vaataks rahulikult. Hariduses teha mingeid muutusi, on hästi pika vinnaga teema. Hariduselus kehtib müstiline ajaline kestus. Kes meist oskab öelda, milline on olukord paarikümne aasta pärast, kui praegused esimesse klassi astujad lõpetavad oma ülikooli. Kui me tahame midagi muuta, me peame suutma ette ennustada väga pikka ajalõiku. Kuid ma näen seda, et klassi keskkonnas õpilane muutub koguaeg. See õpilase kuju, keda ma õpetasin viisteist aastat tagasi, kipub ära kaduma. Me peame muudatusi tehes lähtuma sellest, millised on noore ootused haridusele ja sellest tulenevalt mõtlema läbi, mis võiks olla see muutus, mida meie suudame talle pakkuda,» tõdes mees.

«Aasta õpetaja valimine tõstab selle ameti prestiiži päris kõvasti, see on kogu selle sündmuse kõige olulisem roll. Ma siiralt loodan, et see tunnustus jõuab ka teiste õpetajateni. Just kujul, et see töö on väga väärtuslik,» sõnas Mällo.

Tagasi üles