Teadlane selgitab: kas roosat värvi ei ole tegelikult olemas?

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Raadio Elmar hommikuprogrammis käis külas Kvark Teadusteatri esineja Mats Mikkor. Mees selgitas raadiokuulajatele, miks me näeme maailma enda ümber värvilisena ja kuidas tekib roosa värv.

Mikkor rääkis hommikuprogrammis «Ärka, kaunis maa!», miks maailm meie ümber on värviline. «Esiteks, must-valge oleks ikka väga igav, eks. Kuid tegelikult näeme asju värvilisena, sest meie silmades on väikesed kolvikesed, mis eristavad värve. Täpsemalt öeldes, nad eristavad kolme erinevat värvi: punast, sinist ja rohelist,» täpsustas mees.

«Enamik meie valgust tuleb päikeselt ja see valgus on valge, mis on omakorda kombineeritud punasest, sinisest ja rohelisest. Kui see hakkab erinevate pindade pealt peegeldama, siis olenevalt sellest, mis värvi see pind on, siis mingid valgused neelduvad sinna ja mingid teised valgused, värvid peegeldavad tagasi. Need valgused või värvid, mis tagasi peegelduvad, neid me saame oma kolvikestega ka tunda ehk näha maailma värvilisena,» rääkis Mikkor.

Mees lisas, et omaette küsimus on see, et kas me kõik näeme värve ühtemoodi. «Üldjoontes näeme värve sarnaselt. Kuid me ei saa tegelikult kunagi teada, kas minu punane on sama, mis sinu punane. Või sinu sinine on sama, mis minu sinine. See on «hall» ala,» rääkis ta.

Mikkor täpsustas, et inimkond on ka ise oma maailma värvilisemaks muutnud. «Me ei suuda teha ilusat valget valgust, kus on kõik värvid olemas. Küll aga me loome ise värve, näiteks kasvõi arvutiekraanide puhul. Ehk siis kombineerime ise punast, sinist ja rohelist värvi, mis on füüsikute jaoks põhilised värvid. Digiekraanidel on pisikesed pikslid ja igal ühel neist on oma värv. Neid on seal kolm tükki kõrvuti ja saavad töötada intensiivsuses 0-st kuni 255-ni, see näitaja määrab ära selle, kui ere see värv parasjagu on. Kui neid värve nüüd omavahel kombineerida, siis me saamegi kõik meile nähtavad värvilised valgused,» lisas ta.

Mees tõi välja, et ekraanidega seotud valguste loomist saab ka ise uurida ja testida. «Võtke veepiisk ja visake see mõne ekraani peale, see võib siis olla näiteks veekindel telefon. Veepiisa suurendusest on võimalik näha neid üksikuid piksleid,» rääkis ta.

«Sealjuures on ka põnev asjaolu, et roosa värvus võiks justkui olla punase ja sinise vahel, kuid tegelikult roosat värvi nähes märkame seda, et rohelist seal ei ole ja meie aju kujutab seda ette roosana. Kellel hakkas huvitama, googeldage «pink is minus green» ja saate uurida selle kohta rohkem. Roosa värv on tegelikult see, et rohelist ei ole, ehk teisiti öeldes, roosat värvi polegi tegelikult päriselt olemas. Aju lihtsalt kujutab seda värvi ette siis, kui me ei näe rohelist värvi. Selle kohta on isegi animatsioone, mida saab vaadata,» soovitas Mikkor.

Mees täpsustas ka, et kas must ning valge on pigem värvid või toonid. «Füüsikute keeles on nad lihtsalt valguse intensiivsused. Kui meil on hästi palju valgust, siis meil on valge. Kui meil pole üldse valgust, siis meil on must. Neid värvide skaalale on panna keeruline. Valgega on veidike lihtsam, sest seda me värvina, kui meil on kõik värvused olemas,» lisas ta.

«Meie silmades on ka kepikesed, mis näevad nõrka valgust. Kuid need osakesed ongi pigem selleks, et hämaras näha ja eristada asju. Kuid kui me hämaras oleme, siis me ei näe ka väga palju värve. See ongi seetõttu, et valguse intensiivsus on madal,» rääkis mees.

Mikkor tõi välja ka asjaolu, miks osad inimesed on värvipimedad. «Neil on tüüpiliselt kolvikestega sedasi, et need kas ei tööta, on saanud vigastada või muud sellist,» sõnas mees.

Tagasi üles