Legendaarne tantsupedagoog Ilma Adamson: meie suured peod on aegadeülene kultuur

Ilma Adamson

FOTO: Sander Ilvest / Scanpix

Raadio Elmar saates «Ikigai» oli külaliseks legendaarne tantsupedagoog ja tantsude looja Ilma Adamson. 

Ilma Adamson on valdava osa oma elust pühendanud tantsule. «See oli saatuse sõrm, et ma sattusin kokku tol ajal oma tulevase õpetaja Ullo Toomiga. See mees on meie tantsule ikka väga suure aluse pannud. Temaga kokku puutudes tulid ka unistused. Nägin tema tundides tantsu hoopis teisiti, kui olin seda lapsena näinud. Puutusin ka lapsepõlves tantsuga kokku, kuid mitte nii, et mind oleks mingi tantsuõpetaja pisik nakatanud,» rääkis tantsuõpetaja raadiole Elmar.

Adamson avaldas, et Toomi tantsutrenni kutsus teda lähedane sõbranna. «Olin Toomi nime kuulnud juba varem, sest võtsin osa laulupidudest. Nimelt, osalesin 1947. aastal laulupeol lastekoori koosseisus ja laulsin Riho Pätsi taktikepi all. 1950. aastal laulsin neidude kooris. Kuid aastal 1955 osalesin juba tantsupeol,» sõnas ta.

«Õpetaja Toomi parandas ja õpetas mind palju. Viiekümnendatel õppima asudes, ei osanud ma polkat, sain selles osas palju nõu. Samuti õpetas ta mulle koordinatsiooni. Alguses arvasin, et oma väheste oskuste tõttu ma tantsurühma ei pääsegi. Kuid esimese tunni lõpus palus ta mind, kas võiksin õppima jääda. Läksin selle teate saatel lausa hüpeldes koju. Hakkasin siis trennis käima ja mulle kohutavalt meeldis see kõik! Füüsiline koormus oli hea ja ta pööras väga täpselt tähelepanu tantsu põhisammudele. Ta oli teinud ise terminoloogia ja iga takti osa oli väga tähtis talle,» rääkis Adamson õpetaja Toomi õpetamise käekirjast.

«Siis aga saabus aeg, mil Toomi hakkas pensionile minema, see oli aastal 1962. Ta tegi ettepaneku, et mina läheksin kohakaasluse alusel kutseharidusse, toonase Tööjõureservide juurde tööle. Tõin kaasa kõik oma tantsijad ja tegime oma rühma. Nii mu elu hakkaski minema, Toomi väga toetas mind, mul oli alati inimene olemas, kelle käest nõu võisin küsida. Mu kodune kasvatus oli juba selline, et alati tuleb nõu küsida vanemate ja targemate käest. Just niimoodi algaski minu tantsutee,» lisas Adamson.

Naine tunnistas raadiole Elmar, et tantsuõpetaja töö on väga raske. «Tants on ju kunst ja kõik peab harmoneeruma. Erinevad karakterid peavad koos asju tegema. Peab endaga palju tööd tegema ja ei tohi laisk olla. Sa pead andma endast kõik ja olema väga teotahteline. Kas on igas inimeses seda olemas? Ei ole. Mina tegin tantsijatele selgeks, et meil on tunnis oma kord. Puududa ei tohi, kui see oli vältimatu, siis pidi alati eelnevalt teada andma. Kui oli puudumisel põhjus, ma loomulikult alati arvestasin. Tantsijatel kujunesid tantsutrennid nagu teiseks koduks, kogunesime kolm korda nädalas. Paljud tantsijad on hiljem öelnud, et minu treeningutega kaasnenud kohusetunne on neile ka teistes valdkondades kasuks tulnud,» rääkis ta.

Tantsuõpetaja tõdes, et karm kord tõi nii mõnigi kord tantsijate nägudele vingus ilmed. «Töö käigus tuli ette ka konflikte, eks seda ikka juhtub, kui suurte kollektiividega koostööd teed. Meid oli vahepeal lausa ligi kakssada tantsijat. Seltskonnas võis kohata primadonnasid, kes «lõid vastu lage oma pea ära» ja tuli ka üksjagu nähvamist ette. Mina ütlesin teinekord vastu ka. Kuid hiljem tuldi ikka vabandama, olin alati väga andestav. Kõige kohutavam asi on see, kui konflikti järel hakatakse viha pidama,» tõdes Adamson.

Naine rääkis, mida tähendab ühele rahvatantsujuhile see, kui ta saab vastutada suure tantsupeo käekäigu eest. «Ühest küljest on see väga elamuste rohke aeg. Olen olnud liigi üldjuht ja ka pealavastaja. Liigijuht on samas ka üldjuht, sest ta vastutab ligi tuhande tantsija eest. Praegu on olemas arvutid ja nende abil tehakse tantsijate jaoks joonised. Meie tegime omal ajal joonised erinevas suuruses kopikate, klaaside ja sirklite abil,» muigas legendaarne õpetaja.

«Laulu- ja tantsupidu on suur rahva pidu! Aitäh Gustav Ernesaksale ja Ullo Toomile, kes selle kõige eest nõukogude ajal väga südilt võitlesid. Nad olid auväärsed inimesed ja neid kuulati väga hoolega. Kalevi staadionil oleme ennast tänaseks väga suureks tantsinud, oleme lausa UNESCO väärtuste nimistus. See saavutus on väga auväärne. Kaitsta seda kõike oma pidudega, see on meie rahva suur uhkus ja aegadeülene kultuur ning väärtus,» sõnas Adamson.

Naine tunnistas, et tal on seoses tantsupeo toimumispaigaga oma suur unistus. «Toomi ja Erneksaksa vahele paneks ma võrdusmärgi. Üks oli laulutaat, teine aga tantsutaat. Mõlemad olid oma alal väga auväärsed inimesed. Me peame ära tegema Toomi kuju, see on meie, kui tantsuõpetajate võlg Ullo Toomile. Hetkel otsime toetajaid selles osas. Eks siin mängib palju rolli ka see, milline saab olema Kalevi staadioni saatus ehk kas see üldse kunagi valmis ehitatakse. Mina näen sellele tulevikku, samuti näeb seda ka praegune Kalevi juhtkond. Meil on Toomi kuju jaoks isegi koht juba välja valitud,» sõnas Ilma Adamson.

Kuula tantsupedagoogi täispikka intervjuud SIIT:

Tagasi üles