Tanel Veenre: olen tänulik selle seljakoti eest, mille olen rännakuks kaasa saanud

Tallinn Fashion Week. Kuldnõel 2019 moe- ja ehtedisainer Tanel Veenre.

FOTO: Konstantin Sednev / Scanpix

Raadio Elmar saates «Ikigai» oli külaliseks ehtekunstnik Tanel Veenre. Mõned kuud tagasi jagati Tallinn Fashion Week'il välja Eesti moemaastiku hinnatum auhind Kuldnõel. Kuldnõela ja publiku lemmiku tiitli pälvis Tanel Veenre. Mees rääkis saates oma valikutest ja kunstniku teekonnast. Saatejuht oli Mari-Liis Männik.  

Ehtekunstnik Tanel Veenre on sündinud 1977. aasta maikuus Tallinnas. «Minu ema on samuti kunstniku taustaga ning pärit Põlvast. Isa on aga pillimees ja sündinud Tallinnas. Lapsepõlvekodu oli Nõmmel. Meil on hästi ühtehoidev perekond, enamus sugulasi elab Tallinnas, ka minu ainus elusolev vanaema elab koos minu ema ja isaga Nõmmel. Naudin neid lihtsaid hetki, mil käin oma lastega Nõmmel. Lapsed saavad mändide all mängida koos mu vennalastega, mina lihtsalt vaatan oma kinganinasid ja kiigun kakskümmend viis minutit järjest, need on nii mõnusad hetked, kus pole justkui mitte midagi peale selle. Olen väga tänulik selle seljakoti eest, mille olen oma rännakuks kaasa saanud,» rääkis Tanel Veenre.

Veenre on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia. «See on omaette kurioosum, et mul õnnestus õppida seal kümme aastat. Ma hakkasin õpingute kõrvalt hästi kirglikult ka kunstniku teed tammuma. Võtsin osa erinevatest näitustest ja konkurssidest. Kool põimus ühte eluga. Sihikindla ja eesmärgipärase inimesena lõpetasin ma siiski kooli vapralt ära,» rääkis ta.

Mees rääkis oma lapsepõlvest ja juba toonase perioodi kunstilembusest. «Kui olin seitsme-aastane, siis tuli mulle kooli valida. Juba tol ajal oli kunst mu sügav veendumus. Nii kaua, kui ma mäletan, ma olin alati kühmus põrandal ja joonistasin nagu hullumeelne, nii lausa hommikust õhtuni. Mulle on lapsest saati nokitsemine meeldinud, väljas palli mängida ma ei tahtnud. Eelistasin omaette hoida ja teha oma väikeseid maailmasid. See tuli kõik nii loomulikult. Ütlesin siis vanematele, et tahan kunsti õpinguid, nad olid selle valiku suhtes väga toetavad. Nii läksingi Pelgulinna keskkooli kunstiklassi, kus õppisin kokku üksteist aastat. See oli Pääskülast sõites küll tunni aja kaugusel, kuid olin oma valikus kindel ja see tegi mind õnnelikuks,» sõnas Veenre oma kunstiõpingute alguse kohta.

«Me ei tea, kuhu meie valikud viivad meid. Igas hetkes on miljoneid valikuid, on nii palju võimalusi, mida ma võin teha. Samamoodi on ka suurte eluliste valikutega, mille eest ma saan nii tänulik olla. Pelgulinna keskkoolis hoiti üksteist ja toetati meie boheemlaslikke unistusi. Meie klassist läks Kunstiakadeemiasse lausa üksteist inimest, iga üks valis oma suuna. Olen tänulik Pelgulinna koolis õpitud aastate eest, see oli väga õrn ja tundlik aeg. Sellisel perioodil ollakse paljuski kaose meelevallas, üksi ja eraldunud oma vanematest. Sel hetkel, need inimesed, kes su ümber on, saavad väga olulisteks,» mõtiskles Veenre.

Kunstnik rääkis ka valikute, saatuse ning juhuste olulisusest. «Ma ei ole tegelikult fatalist, ma ei usu absoluutsesse determineeritusse ja sellesse, et kõik on ette programmeeritud. Usun pigem juhusesse ja kaosesse. Mu elu pidevalt tõestab mulle, et juhus on justkui olemas. Need on samas nii suured küsimused, et siin pole õiget ja valet vastust. Ma usun, et minu enda jaoks on oluline see, et ma olen hetkedes avatud ja see aitab valikuid teha. Ma ei taha lükata vastust mingi suurema jõu kaela,» lisas ta.

Mees lisas, et tema jaoks määravaks periood, mil oli teismeline, just siis ta otsustas, kuidas ja kellega edasi minna. «Just see sama habras iga on see aeg, mil teeme olulisi valikuid. See periood jääb teismeea keskele, siis hakkame mõtlema, mis saab pärast kooli. Samal ajal avati ka diplomaatide kool, mäletan, et miskipärast see kõnetas mind väga. Ühelt poolt oli see kirg maailma näha, teiselt poolt meeldis mulle vanakooli väärikus. Diplomaatide kooli astumine oli hetkeks täitsa tõsine plaan. Siis meeldis mulle ka ajalugu, käisin Tartu ülikoolis isegi avatud uste päevadel. Kunsti osas olid otsused täiesti lahtised. Maalikunstnik Mari Roosvalt suhtles toona mu vanematega ja tema siis soovitas, et ehtekunst on midagi kindlat ja alati on leib laual. See oli hästi pragmaatiline vaatenurk. Kuid kokkuvõttes võin ikkagi öelda, et see kõik oli juhus. Ma oleks õnnelik ka teiste valikute puhul. Õnnelik olemine on minu jaoks hoiak olukordade ja valikute suhtes, see on midagi, mis tuleb seestpoolt. Kokkuvõttes jällegi saan öelda seda, et minu jaoks on avanenud nii fantastiliselt rikas ja unikaalne maailm. Seda tunnet ei saa sõnadesse panna,» rääkis ehtekunstnik.

Veenre lisas, et ametialaselt lähtub ta täna kahest vaatenurgast, üks nendest on kunstniku ja teine disaineri tee. «Olen teinud teadliku valiku, et neid kahte poolt lahus hoida. Üks pool on minu kaubamärk, see hõlmab enda alla mu kollektsioonid ja nähtava osa. Seda on lihtne soetada ja saab näha palju ka tänavatel. Teine osa on aga pigem nähtamatu ja see on minu kunstniku tee ja see on olnud minu esimene karjäär. Selleks hetkeks, kui lõin enda kaubamärgi, olin ma kunstnikuna juba tugeva baasi loonud. Ehk mul on olemas ülemaailmne galeriide võrgustik, mille olen loonud professionaalse ehtekunstnikuna,» tõi ta välja.

Juttu tuli ka Eesti disainist ning selle mitmekihilisusest. «Ma ei taha hinnanguid anda. Ma ei kuluta sekunditki oma päevast, mõeldes muremõtteid või tajudes suurt konkurentsi. Ma ei mõtle selle peale, kui keegi teeb liiga odavat või labast asja, see on minu jaoks raisatud aeg. Tunnen rõõmu, et kõik on nii mitmekesine. Mida suurem on püramiid, seda rohkem tekib selle sees kihistumisi. Baas laieneb ja ka tipp nihkub kõrgemale. Tegelikult töötab kõik sünergiliselt üksteise huvides ja tihti me seda ei teadvusta. On olemas mõnusaid hobikorras tegijaid, kes tunnevad rõõmu pärlite traadi külge panemisest. Super! See ei pretendeerigi olevat midagi epohhiloovat ning originaalset. Kuid ka seal on oma ilumeel ja maailmapilt taga. Tunnen siirast rõõmu noorte tudengite ja nende kaubamärkide üle, kes sisenevad täna turule. Minule õpetati koolis, et me mitte mingil juhul ei tohi kommertsi teha. Toona soovitati, et ei tohi teha midagi, mida saab toota sada tükki tehases. Astusin sellele julgelt vastu ja hakkasin oma kindlat vagu ajama. See võttis kindlasti palju aega, energiat ja raha. Täna turule sisenedes on vaod juba nii tugevalt ees ja on hea aeg alustamiseks, ma väga julgustan noori,» lisas kunstnik.

Veenre rääkis ka oma lastest ja tunnetest, mida ta igapäevaselt lapsevanemana kogeb. «Meie tibud saavad kohe nelja-aastaseks. Kogemusena on see midagi nii võrreldamatut. See on nii unikaalne olukord, mida ei õnnestu mitte ühegi kirjeldusega kellegi jaoks välja tuua. See side, mis on vanema ja lapse vahel, on midagi nii teistsugust. See armastus on hoopis teistsugune, kui on sõprade või elukaaslaste vaheline armastus. See kõik on nii õnnis! Meil on nii vedanud, lapsed on nii lihtsad ja kerged, et igapäevane koos kulgemine on puhas fun. Koosveedetud hetked on mingis mõttes teraapia. Ma ei ole mitte kunagi tajunud lastega koosolemist koormana. Ühtepidi sa oled õhtuks läbi, sest kohaolu peab olema väga tugev. Teistpidi see patarei laeb end ja toob rõõmu ning rahulolu,» sõnas mees.

Veenre lisas, millest ta lähtub oma laste kasvatamisel. «Ma ei ole loosungite inimene. Väärtuste kasvatamine on igapäevane olemisruum. Olen kogu oma elu elanud hästi läbipaistvalt ja proovinud olla ühesugune inimene kõigiga. Seisan väärtuste eest, mis on minu jaoks olulised. Just selline olen ma ka oma lastega. Mulle pole lähedane «titatamine» ja enda viimine beebi tasandini. Olen ka lastega elanud nõnda nagu olen seni oma elu ehitanud. Ma tajun pidevalt, et see annab mulle tagasi. See on justkui dialoog maailmaga. See on olnud hästi tugev kahepoolne energia ja emotsioonide vahetus. Olen mõelnud, kui saaks kuidagi edasi anda terviklik olemist ja õnnetunnet. See pole vitamiin, mida sa annad sisse, see peab tulema suuremast plaanist,» rääkis ta.

Juttu oli ka unistamisest ja sellest, kas äsja võidetud Kuldnõel oli ka üks suurtest unistustest. «Auhindadest ma ei unista. See on asi, mis ei mõjuta sinu elu mitte kuidagi. Võibolla annab see väikese pinna virvenduse. Kuid rääkides unistustest, siis pean ütlema, et unistan endiselt väga palju. Kaugem unistus on see, et tahan reisida. Ma pole mitte kunagi teinud päris vabu seljakoti reise, alati on olnud näitused, loengud ja kohustused. Olen mõelnud, et kui olen 55-aastane, siis tahan minna ise või koos lastega kuhugi maagilisse kohta, täiesti vabalt ja lihtsalt kulgeda. Igapäevased unistused on aga seotud minu loominguga. Ikka on veel mingid maailmad, mida tahan edasi anda. Olen kirglikult selle sees ja see hoiab mind töös. Kui tuli sees on, tuleb seda tuld ikkagi hoida ja lükata kütet juurde. See annab elule valgust,» rääkis Tanel Veenre.

Kunstnik Tanel Veenre ja saatejuht Mari-Liis Männik

FOTO: Raadio Elmar

Kuula täispikka intervjuud SIIT:

Tagasi üles