Kiiruisutaja Marten Liiv: naudin selle spordiala juures kogu protsessi

Marten Liiv

FOTO: Joosep Martinson.

Raadio Elmar saate Ikigai külaliseks oli kiiruisutaja Marten Liiv. Mees rääkis sellest, kuidas ja kelle abiga ta kiiruisutamiseni jõudis. Samuti oli juttu sportlase motivatsioonist ning eesmärkidest. Saatejuht oli Tambet Ind.

Kiiruisutaja Marten Liiv hakkas uisutamisega tegelema 2007. aastal treener Väino Treimani käe all. Liiv võitis 2016. aasta juunioride maailmameistrivõistlustel 1000 meetri sõidus pronksmedali. Mehele on kuulunud Eesti parima kiiruisutaja tiitel perioodil 2014-2019. 

Liiv sündis 1996. aastal Jõgevamaal, ta ise usub, et just tema elu- ja sünnikoht võib olla peamine põhjus, mis teda uisutamise alani üldse viis. «Alustasin selle alaga tänu sellele, et olen pärit Jõgevamaalt, täpsemalt 4 kilomeetri kaugusel Adaverest. Teine oluline põhjus on kindlasti Väino Treiman, kes taaselustas kiiruisutamise Adaveres. Kolmas põhjus on minu vanem vend, tema eeskujul läksin ka mina kiiruisutamise trenni,» sõnas mees.

Liiv kirjeldas oma kõige esimest hetke, mil sai kogeda kiiruiskudega sõitmist. «Need olid põhimõtteliselt samasugused uisud, millega sõitis ka legendaarne kiiruisutaja Ants Antson. Uisud kuulusid Adavere koolile ja Väino Treiman tuli minu juurde ning pakkus mulle, et võiksin nendega sõita. Olin nõus ja hakkasingi proovima. Mäletan, et need olid väga pehmed saapad ning terad olid kinnised. Meenub ka see, et olin rohkem pikali kui püsti. Nendel oli tunduvalt keerulisem püsida, kui hokiuiskudel. Käisin eelnevalt päris tihti Adavere uisuväljal hokiuiskudega sõitmas, olin nendega juba päris osav, täitsa võimalik, et just tänu sellele kogemusele tuli ka Väino minu juurde kiiruiske pakkuma,» rääkis ta.

Mees rääkis, et tema tänane trumpala on 1000 meetri kiiruisutamine. «Sõidan ka 500 meetri distantsi, et oleks kiirus saadaval. Eelmisel aastal oli plaanis teha MK-del 1500 meetri ala. Kuid kuna eelneval hooajal sõitsin ma seda vaid ühel korral, siis mul ei olnud MK normi täidetud ja ma ei saa seda seetõttu sõita,» lisas ta.

«Mulle meeldib kiiruisutamise juures kogu protsess! Enamasti algab meie hooaeg aprillis või mais. Kõigepealt teeme aeroobset põhja, sõidame palju ratast. Kiiruisutamine on väga mitmekülgne ala, see pole ainult uisutamine. Sinna on kaasa arvatud jõusaali treeningud, imitatsiooni trennid, hüppetrennid ja siis puhtalt uisutamine. Kõik see on nii huvitav ja mulle väga meeldib see,» rääkis Liiv.

Uisutaja rääkis, kuidas on võimalik saada kõige kiiremad uisutamise kiirused. «Ma arvan, et tippkiiruseid on võimalik saavutada Ameerikas ja Kanadas, sest seal on maailma kõige kiiremad jääd. Põhjuseks on see, et jää on merepinnast kõrgemal ja õhurõhk on õhem, lisaks sellele on ka jää koostis teine. Samas kõikides jäähallides on jää väga erinev. Seal on võimalik saavutada ligi 60 km/h,» lisas ta ja tunnistas, et nende suurte kiiruste kaitsevad vaid raja ääres olevad matid. 

Liiv tegi juttu ka Adavere jääväljaku tingimustest ja eripäradest. «Adavere jää on sobiv pigem väikestele uisutajatele. See on 250 meetri pikkune rada, kuid standard on 400 meetrit. Seetõttu on ka kurvi raadius väiksem. Väiksematel uisutajatel pole hoog veel nii suur, neil on lihtsam ja parem sõita seda distantsi. Kui aga kiirused lähevad juba suureks, siis rada on päris ohtlik, sa ei pruugi seda kurvi enam välja võtta. Kurvi sõitmise tehnika on sõidul väga olulise tähtsusega,» sõnas ta.

«Alustasin selle alaga 10-aastaselt, minu motivatsioon spordi juures püsimisel oli hea ja õige seltskond, meid oli kokku kusagil alla kümne uisutaja. Kõik olid hästi positiivsed ja tahtsid palju tööd teha. See oli kindlasti üks ajend, mis mind uisutamise juures edasi hoidis. Meil sai laagrites alati palju nalja ning ka treener oli väga hea ja järjepidev. Käisime tihti Soomes, sest Eestis jääd ei olnud. Reedeti sai tänu sellele koolist varem ära tulla, et laevale jõuda ja õhtul kohe otse trenni minna. Pühapäeva õhtul sõitsime siis jälle tagasi. Selline asi oli praktiliselt iga nädal,» kirjeldas Liiv.

Sportlane rääkis ka oma tänastest eesmärkidest ja unistustest. «Minu eesmärk on see, et ma igal võistlusel suudaksin anda endast maksimumi. Minu nimel on täna Eesti rekordid 500-5000 distantsidel. 10 000 on ainus distants, millel ei ole minu rekordit ja see kuulub Mart Markusele. Ma ei ole plaani võtnud, et pean selle kindlasti üle sõitma. Olen eelkõige sprinter ja keskendun 500 ja 1000 meetri distantsidele. 10 000 meetrit on üsna pikk ma, ma kindlasti peaksin muutma selle jaoks oma treeningkava. Tean, et selle rekordi märkimine oleks mulle reaalne, kuid ma ei näe sellel suurt mõtet, keskendun pigem oma asjale. Loodan, et olen eeskujuks paljudele noortele kiiruisutajatele, kes treenivad täna Adaveres ja Tallinnas. Tahan, et nad näeksid seda, et väikesest Eestist on võimalik jõuda ka kuhugi kaugemale,» lisas Marten Liiv.

Kuula täispikka intervjuud SIIT:

Marten Liiv

FOTO: Joosep Martinson

Tagasi üles