Aare Rüütel: mul on koostööleping Eesti rahvaga

SA Kadunud juht Aare Rüütel.

FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Sihtasutuse «Kadunud» juht ja hing Aare Rüütel on mees, keda on keeruline kirjeldada. Ta on töötanud miilitsa, politseiniku ja ihukaitsjana. Ta magab öösiti rahulikult, kuigi iial ei tea, millal heliseb telefon ja tuleb minna kedagi otsima.

Saadet juhtis Mari-Liis Männik.

Aare Rüütel on mees, kellel on õnnestunud elada tehes asju, mis on talle südamelähedased. «Hommikul ärgates on selge, et teen täna seda, mida tegema pean,» võtab ta lühidalt kokku. «Mu silmad näevad, mu kaks kätt liiguvad, järelikult ma pean midagi tegema. Oleks täiesti vastustustundetu, kui ma ei kasutaks looduse poolt antut.»

Ometi Aare Rüütel Eestis tööl ei käi. Tegevusi, mis tagavad materiaalseid vahendid, teeb ta näiteks laeval töötades. Viimase kahe aasta jooksul on mees üleliigseid asju elus piiranud. «Mingil hetkel avastad, et sul on vähe vaja,» lausub ta veendunult. Kuid just see annab võimaluse juhatada sihtasutust «Kadunud», kes aitab lähedastel kadunuid otsida. Kogu 11 tegevusaastat on olnud suur kombineerimine, sest sihtasutus palka ei maksa. Täiesti arusaamatul põhjusel selline korraldus aga toimib.

Elu võrdleb Aare Rüütel suure ja huvitava raamatu ning merega: «Kui istume kodusadamas, loeme raamatust vaid paari lehekülge.» Mees julgustab inimesi elama oma elu, mõtlema kodusadamast välja purjetamisele või kasvõi esialgu mööda rannaäärt liikumisele. Aare ise eelistab olla väljas merel.

Sihtasutusel "Kadunud" on juba kümme aastat kasutusel lauatelefoni number, mis on tihti suunatud Aare mobiiltelefonile. Kui pikemalt heliseda lasta, vastab ta ka öösel. Otsinguid on alustanud hetkega, sest kõnes võib olla midagi, millest on aru saada, et nüüd on kiire. Iga otsing algab rääkimisest. Enamus inimesi jätab esimese hooga suure osa asjadest rääkimata ja palju tuleb tabada ridade vahelt. Ka sellisest kõnest tekib midagi: näiteks nõuandmine, kuidas pöörduda uuesti Häirekeskusesse. Esimene, kes Eestis inimesi otsib, on ikkagi politsei, sest see on nende kohustus. Sihtasutus «Kadunud» on täiendav abivahend inimestele, kui riik hakkama ei saa. «Me ei tee tööd riigi ega politsei jaoks, vaid inimeste jaoks,» ei näe Aare Rüütel põhjust seda printsiipi muuta, mistõttu ta ei ole teinud ega tee Eesti politseiga koostöölepingut. «Mul on suusõnaline koostööleping Eesti rahvaga,» lisab ta.

On puhtalt filosofeerimise koht, kas kõik inimesed on vaja üles leida. Aare Rüütli sõnul tulevad otsused looduselt, inimestel jääb vaid võimalus valida. «Elu annab igal hetkel kannatusi, meie võime luua rõõmu selle juurde. Et asjad sünnivad nii, nagu meie tahame, on vaid illusioon. Täiesti kindlalt ei leita üles kõiki inimesi ja ei peagi leidma või leitakse hiljem. Ka mitteleidmine on vastus. Sel juhul tuleb elada leppimises, andestamises ja lahtilaskmises,»  tõdeb mees.

Olles aastal 2007 otsinud oma poega, ütleb Aare Rüütel isiklikust kogemusest, et tegelikult otsija ei taju seda, mida tunneb lähedane. Vahel ei olegi vaja lohutada või lootust anda, piisab sellest, kui olla lähedal. Tuleb rahuneda ja olla piisavalt kannatlik, siis tulevad ka vastused. «Kui oled rahulik, sa kuuled,» selgitab Aare Rüütel. Emotsioon on sellistes olukorades alati kohal ja seda on palju.

Tuleviku suhtes on Aare Rüütlil kindel visioon - inimeste otsimisega tuleb politseil tegeleda rohkem, kui seda praegu tehakse. Tema unistustes on Eesti politseil olemas jõud ja tehniline baas ning sihtasutus saab jääda nõuandjaks, kogemuste jagajaks ning tegevuste planeerijaks. Praegu aga on seis selline, et politseinik, kelle ülesanne on inimest otsida, peab jagama end veel kümne erineva ülesande vahel. Paari kuu tagust Cärolini leidmist tollastes maastiku- ja ilmaoludes peab Aare müstiliseks ja võtab seda kui sõnumit – ostke endale tehnika, mis lendab! Nii otsustaski SA «Kadunud», et tellivad ja müüvad 35 000 helkurit, et osta kahe suure kaameraga droon. 

Parimaks elukestvaks õppeks peab Aare Rüütel rahu otsimist endas. «Kui leiad, hoia kinni ja ära kaldu kõrvale, ära lase oma meelt ära lahutada!» paneb ta südamele kui mees, kellel televiisorit ei ole. Oluline on hoopis harjutada, kuidas vaadata asjadele läbi armastuse, mitte läbi hirmu. «Vaatan mõnikord kaks tundi pilvi ja olen jälle 6-aastane poiss. Sellise aja leidmine on ülivajalik. Inimene ei ole loodud rabelemiseks, vaid olemiseks. Oluline on, mida sa selle olemise ajal teed. Siin elus ei ole vaja pikalt magada, sest hiljem kirstus saab seda teha pikalt,» selgitab ta oma vaateid elule. 

Tiitlite omistamist ja temale suunatud tänuavaldusi Aare Rüütel oluliseks ei pea, kuid mõistab, miks seda tehakse: «Tihtipeale jätan näiteks otsingute lõpus tänu ütlemata ja siis on kehv olla.» Ise soovib ta tänada suurepärast suurt meeskonda ja eriti inimesi, kes on otsingute toimumiskohal. Need on kohapeal elavad inimesed, postiljon, müüja, ka ettevõtja, kellel võib olla videosalvestus, keegi, kes veedab päeva aknal. «Kogu vundament seisab kohalikel inimestel, suur aitäh neile!» pole Aare Rüütel kiitusega kitsi.

Sihtasutusega «Kadunud» on võimalik ühineda Facebookis ja operog.ee veebilehel.  «Vabatahtlik aitamine on nagu tuvi, kes läheb lendu ja tuleb heal juhul tagasi,» eristab Aare Rüütel kohustused vabatahtlikkusest. 

Tagasi üles